Tegevusnäitajad, mida kõige enam enda arvates siiani arendanud olen on välja toodud tumedas kirjas. Selline tegevusnäitajate markeerimine enda jaoks annab hea ülevaate sellele, millistele tegevusnäitajatele pean edaspidi rõhku panema, et täielikult omandada antud kohustuslik kompetents.
1. Õpetaja oma töö refleksioon, analüüsimine ja enesehindamine: reflekteerib oma tööd, tuues välja õnnestumised ja arenguvajadused; küsib oma tööle regulaarselt tagasisidet õppijatelt, kolleegidelt, juhtidelt; analüüsib oma tegevust, toetudes refleksioonile ja tagasisidele; seab endale konkreetseid arengueesmärke, lähtudes enese arenguvajadustest; kavandab eneseanalüüsile tuginedes oma arengut kutseõpetajana.
2. Enese professionaalne arendamine: hoiab end järjepidevalt kursis eri- ja kutseala arengutega, parimate praktikatega ning uuenduslike tehnoloogiatega, kasutades neid oma töös ja jagades neid kolleegidega, sh osaledes õpikogukondades; arendab oma õpetamise ja erialaseid kompetentse (nt stažeerides, osaledes erialakonverentsidel, õpirändes, praktikal välisriigis, erialastes koostööprojektides ja võrgustikes, messidel, infopäevadel, töötades läbi erialast või õpetamisega seotud kirjandust), lähtudes oma arenguvajadustest ja -eesmärkidest.
Kutseõpetaja õpingute alguses puudusid mul varasemad teadmised ning kokkupuude refleksiooni ja selle vajalikkusest igapäeva elus. Mõistnud refleksiooni sügavamat olemust oma õpingute vältel ja näinud selle kasulikku mõju oma kutseõpetajaks kujunemisel leian, et olen antud kompetentsi teoreetiliselt omandanud, kuna olen mõistnud reflekteerimise vajalikkust. Seda kinnitavad ka ajas paremaks muutuvad refleksioonid (1), (2), (3) kus aina kergemalt on leitavad seosed teooria ja praktikas kogetu vahel. Koostatud refleksioonidele sain tagasisidet õppejõult ning see on toetanud järgnevate refleksioonide kirjutamist. Esimesele (1) refleksioonile saadud tagasisidega saab tutvuda siin, teise (2) minitunni refleksioonile saadud tagasiside asub siin ja kolmandale (3) refleksioonile saadud tagasisidega saab tutvuda siin. Samuti tunnen, et õpingute jooksul on arenenud minu oskus anda tagasisidet kaasüliõpilastele selliselt, et see oleks positiivne ning nende arengut toetav. Selleks, et eneserefleksiooni teha tuleb vaadata enda sisse ja olla enese vastu aus selleks, et leida üles need kohad endas mis vajavad arendamist. Reflekteerimisoskus on arendatav ning regulaarne enda ja oma tegevuste reflekteerimine toetab minu profesionaalset arengut. Selleks, et teadlikult end arendada on tarvis teada, milliseid "tööriistu" on kõige mõistlikum kasutada. Minu mõtted iseendast, õpetaja rollis ja oma visioonist tulevikus õpetajana on leitav siit. Reflekteerimine tähendab minu jaoks mõtlemisprotsessi, mille eesmärgiks on enda tegevuste analüüs, tuues enda jaoks välja õpikohad, mis läks hästi, millele peaksin rohkem tähelepanu pöörama saaksin teinekord teistmoodi teha ning miks see tegevus/kogemus oli minu jaoks oluline. Algaja õpetajana leian, et eksimused ja neist õppimine on osa õpetajaks saamise protsessist. Ma leian, et minu reflekteerimisoskust on toetanud seminarid, mis tutvustasid ja avasid refleksiooni olemust üldiselt ja tutvustasid erinevaid reflekteerimiseks mõeldud mudeleid (Gibbs, Johns, ALACT , ACCTEA jt). Sobiva meetodi leidmiseks olen saanud enda arengu toetamiseks koostatada kirjalike refleksioone, kus olen saanud kasutada eelnimetatud mudeleid selleks, et leida see, mis toetab minu arengut. Õppeülesandena saime võimaluse anda tagasiside kaasüliõpilase koostatud refleksioonile ning selle kodutöö käigus oma refleksioonile saadud tagasiside kogemus on väärtuslik õppetund nii minule, kui minu tööd tagasisdestanud üliõpilasele. Selle teeb minu jaoks väärtuslikuks see, et ei tohi võtta isikuliselt ning siin on tagasiside antud minu tööle, mitte minule kui isikule. Tagasiside oli korralik hoop mulle, sest tagasiside andaja ei olnud tegevõpetaja vaid samamoodi alles oma õpingute alguses olev üliõpilane. Kui ma ise tagasisidestajana püüdisin järgida edasiiva tagasiside põhimõtteid ja tedvustasin tagasisidet kirjutades endale, et see on minu esimene tagasiside ning mul tegelikult puudub hetkel oskus anda tagasisidet selliselt, et sellest kasu tagasiside saajal võiks olla. Kasutasin seni õpitud teadmsi ja oskusi ning leian, et tagasisidestamiseks tuleb võtta aega ja teemasse süveneda. Enesereflekteerimine võib toimuda nii kirjalikult kui suuliselt. Suulist refleksiooni olen kasutanud peamiselt pärast praktilisi sooritusi, sest toetab hiljem minitundide refleksiooni kirjutamist. Refleksioon praktilise kogemuse kirjeldamise, analüüsi ja hindamise protsess, mille eesmärgiks on õppimine kogemusest (Stein, 2000; Wetzstein & Hacker, 2004). Nõustun teoorias välja tooduga. Kogemused, olgu need siis positiivsed või negatiivsed on meie parimad õpetajad ning võimaldavad meile inimesena arengut.